Ülevaade

Pärast 15,0%-list langust 2020. aasta esimesel poolel suurenes euroala reaalne SKP kolmandas kvartalis 12,5%. See on oluliselt rohkem, kui eeldati EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaates. Sellegipoolest on oodata, et hiljutine piiramismeetmete karmistamine seoses koroonaviirusesse (COVID-19) nakatumiste arvu uue ulatusliku tõusuga toob 2020. aasta neljandas kvartalis kaasa aktiivsuse järjekordse vähenemise. Aktiivsus peaks jääma tagasihoidlikuks ka 2021. aasta esimeses kvartalis. Sellest lühiajalisest tagasilöögist hoolimata annavad positiivsed teated vaktsiinide väljatöötamise kohta põhjust suuremaks kindlustundeks eelduse suhtes, et 2021. aastal ja 2022. aasta alguses suudetakse tervishoiukriis vähehaaval lahendada. Need tegurid koos raha- ja eelarvepoliitika märkimisväärse toetusega (mis on osaliselt seotud Euroopa Liidu taasterahastu paketiga) ning välisnõudluse jätkuv elavnemine peaksid võimaldama stabiilset taastumist 2021. aasta jooksul, kusjuures reaalne SKP peaks naasma kriisieelsele tasemele 2022. aasta keskpaigaks. Ehkki lähiaja väljavaade on halvenenud, peaks euroala SKP areng kulgema alates 2022. aastast üldjoontes sarnaselt EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaates prognoosituga. Kuna eeldatakse, et poliitikameetmete abil suudetakse edukalt vältida tagajärgede ulatuslikku võimendumist finantskanalite kaudu ja piirata kriisist tulenevat majanduskahju, peaks reaalne SKP ületama 2023. aastal oma 2019. aasta kriisieelset taset 2½ % võrra.

Inflatsiooni puhul viitavad naftahinna varasema langusega ja Saksamaal endise käibemaksumäära taastamise soodsa mõjuga seotud positiivsed baasefektid koguinflatsiooni hoogustumisele 2021. aastal. ÜTHI-inflatsiooni (v.a energia ja toiduained) elavnemine peaks olema 2021. aastal palju vaoshoitum, kuna eeskätt teenindussektoris valitsevast nõrgast nõudlusest tulenev laiapõhjaline aeglustav mõju inflatsioonile kaalub üles pakkumispiirangutest tuleneva kulusurve. Keskpikas perspektiivis peaks koguinflatsioon vähehaaval hoogustuma, kajastades peamiselt ÜTHI-inflatsiooni (v.a energia ja toiduained) veidi suuremat mõju, mis peaks jääma siiski üsna tagasihoidlikuks ja olema 2023. aastal 1,2 %. Üldjoontes prognoositakse põhistsenaariumis, et ÜTHI-inflatsioonimäär kerkib 0,2%-lt 2020. aastal 1,0%-le 2021. aastal ning tõuseb siis 2022. ja 2023. aastal vastavalt 1,1% ja 1,4%ni. EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaatega võrreldes on ÜTHI-inflatsiooni 2020. ja 2022. aasta prognoosi allapoole korrigeeritud, kuna ÜTHI-inflatsiooni (v.a energia ja toiduained) kohta laekunud andmed on kehvemad ning inflatsioonisurve hinnangut on eelmise ettevaate järel korrigeeritud allapoole tulenevalt suurest (ehkki vähenevast) loidusest kauba- ja tööturgudel.^[1]

Võttes arvesse jätkuvalt märkimisväärset ebakindlust seoses pandeemia kulgemise ja võimalike meditsiiniliste lahendustega (sealhulgas vaktsiinide jaotamise ja kasutamisega) ning majandusliku armistumise ulatusega, on ka seekord koostatud kaks alternatiivset stsenaariumit. Leebes stsenaariumis suudetakse viirust edukamalt ohjeldada, vaktsiinid kiiresti kasutusele võtta ja armistav mõju on piiratud. Selle stsenaariumi kohaselt hoogustuks SKP reaalkasv 2021. aastal 6,0% ja jõuaks kriisieelse tasemeni juba 2021. aasta lõpus. Inflatsioon kerkiks 2023. aastal 1,5%ni. Seevastu karm stsenaarium, milles tervishoiukriisi lahendamine hilineb ning majanduslik potentsiaal oluliselt ja püsivalt väheneb, tähendaks reaalse SKP üksnes tähtsusetut kasvu 2021. aastal. Selle näitaja oleks 2023. aastal kriisieelsest tasemest endiselt peaaegu 2% madalam ja inflatsioon oleks samal aastal vaid 0,8%.

1 Ettevaate aluseks olevad põhieeldused

Põhiprognoos tugineb mitmetele olulistele eeldustele pandeemia edasise arengu kohta. Selles eeldatakse, et euroala riikides 2020. aasta neljandas kvartalis võetud ranged piiramismeetmed jäävad keskmiselt samal määral kehtima ka 2021. aasta esimeses kvartalis. Hiljutiste meetmete majanduslikud kulud on kevadiste meetmetega võrreldes eeldatavasti oluliselt väiksemad, kuna nüüdsed meetmed on pandeemiaga toimetulekul saadud kogemuste tõttu täpsemalt suunatud ja tõhusamad. Edaspidi, kui meditsiinilised lahendused (nt tõhusad vaktsiinid) muutuvad kättesaadavaks ja kasutusele võetakse, hakatakse piiramismeetmeid tõenäoliselt leevendama ning tervishoiukriis võiks üldjoontes laheneda 2022. aasta alguseks. Sellega seoses peaks ka praegu valitsev suur ebakindlus ettevaateperioodi jooksul aegamisi vähenema. Sellest hoolimata püsib majanduslik kahju tõenäoliselt ka pärast seda, kui tervishoiukriis on suures osas lahendatud. See tähendab, et majandustoodang väheneb kriisieelse suundumusega võrreldes jätkuvalt kogu ettevaateperioodil. Samasugused eeldused pandeemia kulgemise kohta on ka rahvusvahelise keskkonna prognoosis (vt infokast 2).

Märkimisväärsed raha- ja eelarvepoliitikameetmed (sealhulgas taasterahastu pakett) toetavad sissetulekuid, vähendavad töökohtade kaotust ja pankrottide arvu ning aitavad ohjeldada reaalmajanduse ja finantssektori negatiivset vastastikmõju. Lisaks rahapoliitikameetmetele, mida EKP on võtnud ettevaate koostamise lõppkuupäeva seisuga, hõlmab põhiprognoos COVID-19 kriisiga seotud kaalutletud eelarvemeetmeid, mille maht ulatus 2020. aastal ligikaudu 4½%ni SKPst. Need meetmed hõlmavad ulatuslikke töökohtade säilitamise kavasid, mis pehmendavad majandusaktiivsuse kokkuvarisemise mõju tööhõivele ja palkadele. Eelkõige saavad ettevõtted märkimisväärseid toetusi ja kapitalisiirdeid. Ehkki paljud praegu kehtivad erakorralised eelarvemeetmed on ajutised, on mõnda neist pikendatud ning alates 2021. aastast rakendatakse uusi pakette, mida põhiprognoos samuti hõlmab. Põhiprognoos sisaldab ELi taasterahastuga seotud meetmeid, mille maht ajavahemikul 2021–2023 on igal aastal ligikaudu 0,5% SKPst (st umbes pool taasterahastu paketist aastatel 2021–2026). Valitsemissektori laenud ja tagatised või kapitalisüstid, mis moodustavad kokku ligikaudu 17% SKPst, peaksid aitama leevendada likviidsuspiiranguid. Peale selle aitavad raha-, eelarve- ja usaldatavuspoliitika meetmed kogu ettevaateperioodil ohjeldada reaalmajanduse ja finantssektori negatiivset vastastikmõju.

Veel üks tehniline eeldus on, et 1. jaanuaril 2021 ei järgita Ühendkuningriigi ja ELi vahelistes kaubandussuhetes Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) enamsoodustuskorra (MFN) põhimõtet, nii nagu eeldati ka Euroopa Komisjoni 2020. aasta sügisprognoosis. Kuna eurosüsteemi/EKP ekspertide varasemates ettevaadetes eeldati, et Ühendkuningriik ja EL sõlmivad vabakaubanduslepingu, tähendab see eelduste muutus Ühendkuningriigi väiksemat nõudlust euroala ekspordi järele, mis on seotud tariifide ja mittetariifsete kaubandustõkete kehtestamisega. Siiski tuleb märkida, et samamoodi nagu Euroopa Komisjoni 2020. aasta sügisprognoosis, on põhiprognoosis arvesse võetud ainult kaubandusele avalduvat mõju. See tähendab, et välja on jäetud võimalikud vahetuskursside ja finantssüsteemide häired, mis on seotud üleminekuga WTO enamsoodustuskorra tingimustele.

2 Reaalmajandus

Reaalne SKP taastus 2020. aasta kolmandas kvartalis jõuliselt, ehkki mitte täiel määral. Eurostati andmetel oli SKP reaalkasv kolmandas kvartalis 12,5% (vt joonis 1). 2020. aasta esimesel poolel seiskunud majandusaktiivsus hakkas taastuma kõigis euroala riikides. Kõige jõulisemalt toimus see riikides, kus langus oli kõige järsem. Kolmanda kvartali tulemus oli oluliselt parem kui EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaate põhiprognoosis eeldatud 8,4% ning ka soodsam, kui oodati septembri ettevaate leebes stsenaariumis (9,4%). Ehkki aktiivsus kasvas kolmandas kvartalis jõuliselt, ei taastunud see siiski täiel määral ning reaalse SKP näitaja oli 2020. aasta kolmandas kvartalis 4,4% madalam kui 2019. aasta neljandas kvartalis.

Piiramismeetmete karmistamine 2020. aasta oktoobris ja novembris euroala riikides toob tõenäoliselt kaasa SKP reaalkasvu järjekordse aeglustumise neljandas kvartalis. Majanduskasvu hoog oli septembriks juba peatunud. Seistes silmitsi uute COVID-19 juhtude arvu kiire kasvuga, teatasid paljud euroala riigid osaliste eraldusmeetmete kehtestamisest alates oktoobri keskpaigast. Sagedasti esitatavad andmed (nt liikuvuse näitajad) viitavad sellele, et nende meetmete tagajärjel aeglustus aktiivsus novembris veelgi. Toodangut kajastav ostujuhtide liitindeks langes teenindussektori vedamisel novembris 45,3 punktile. Kevadise sulgemisperioodiga võrreldes on seni välja kuulutatud piiramismeetmed olnud üldiselt enam suunatud sotsiaalsete kontaktide rohkele teenindussektorile, kus nakkuse levik on osutunud eriti akuutseks. Kuna tehased, koolid ja lasteaiad ning avalikud teenused jäävad enamikus riikides üldiselt avatuks, peaksid meetmed häirima töötlevat tööstust ja ehitustegevust vähem kui kevadel, kuid pärsivad tõenäoliselt taas rängalt teenindussektori aktiivsust. Aktiivsuse üldist langust leevendavad ka hiljuti teatavaks tehtud suunatud eelarvemeetmed, millega toetatakse sulgemisest mõjutatud sektoreid. Kokkuvõttes peaks reaalne SKP 2020. aasta neljandas kvartalis 2,2% vähenema ja 2021. aasta esimeses kvartalis üksnes vähesel määral elavnema.

Ehkki mõned piiramismeetmed jäävad eeldatavalt kehtima, peaks aktiivsus 2021. aasta jooksul jälle hoogustuma. See ootus põhineb eeldusel, et piiramismeetmetest hakatakse järjekindlalt loobuma, ebakindlus vähehaaval taandub ning kindlustunne kasvab, arvestades tõhusate vaktsiinide kasutuselevõtu ning nende õigeaegse ja eduka jaotamise väljavaadet. Samuti hoogustavad aktiivsust välisnõudluse taastumine, toetav poliitika ja kuhjunud nõudluse mõningane vallandumine. Siiski taastub reaalne SKP vaid järk-järgult. 2019. aasta kriisieelsele tasemele jõuab see 2022. aasta keskpaigaks ja ületab selle 2½% võrra 2023. aastal.

SKP komponentide üksikasjalikumas vaatluses peaks eratarbimine olema 2020. aastal 8,3% vähenenud ja taastuma kriisieelsel tasemel 2022. aasta keskpaigaks. 2020. aasta kolmandas kvartalis hoogustus eratarbimine jõuliselt pärast 16,3%-list kumulatiivset langust 2020. aasta esimesel poolel. Kolmandas kvartalis toimunud tugev, ehkki mitte täieulatuslik elavnemine oli tõenäoliselt tingitud eelkõige kestvuskaupade puhul kuhjunud nõudluse vallandumisest (kolmandas kvartalis suurenes uute sõiduautode registreerimiste arv peaaegu 95%), aga ka suurematest kulutustest teenustele. Kolmandas kvartalis toimunud kiirest elavnemisest hoolimata taastus eratarbimine esialgsest langusest vaid osaliselt. Eratarbimise kõikumised 2020. aasta esimeses kolmes kvartalis vastanduvad reaalse kasutatava tulu palju vaoshoitumale profiilile, mida stabiliseeris valitsussektori abi. See on kaasa toonud säästumäära järsud muutused. 2020. aasta neljandas kvartalis peaks eratarbimine piiramismeetmete karmistamise tõttu taas märkimisväärselt vähenema, millega kaasneb jälle sunniviisiline säästmine ja tõenäoliselt suurem tagavarasäästude kogumine. Eratarbimine peaks hakkama uuesti elavnema 2021. aastal ja ületama kriisieelse taseme 2022. aasta keskel. Seda toetavad ebakindluse järkjärguline vähenemine ning säästumäära aegamisi toimuv lähenemine kriisieelsele tasemele. Samal ajal pärsivad tarbimiskulutuste hoogustumist suur tööpuudus ja netofiskaalülekannete mõju.

Eluasemeinvesteeringutes 2020. aastal aset leidnud järsus ja äkilises vähenemises peaks ettevaateperioodil toimuma üksnes järkjärguline tagasipööre. Eluasemeinvesteeringud vähenesid 2020. aasta esimesel poolel hinnanguliselt kokku 14,2% ning said suurema löögi riikides, kus kohaldati karme eraldusmeetmeid. Kasutatava tulu vähesuse, tarbijate kindlustunde nõrgenemise ja tööpuuduse kasvu negatiivse mõju tõttu eluasemenõudlusele peaks eluasemeinvesteeringute elavnemine jääma loiuks. Kriisieelsele tasemele jõuavad need eeldatavalt alles 2022. aasta teisel poolel.

Ettevõtlusinvesteeringud peaksid olema 2020. aastal järsult vähenenud ja elavnema 2021. aastal üksnes vähehaaval, taastudes kriisieelsel tasemel 2022. aasta keskpaigas. 2020. aasta esimesel poolel toimunud ulatusliku languse põhjustasid eraldusmeetmed, üleilmse ja sisenõudluse kokkuvarisemine ning ebakindluse kiire kasv. Ehkki kolmandas kvartalis elavnesid ettevõtlusinvesteeringud hinnangute kohaselt märkimisväärselt, on neljandas kvartalis oodata järjekordset langust. Järkjärguline elavnemine peaks algama 2021. aasta jooksul sedamööda, kuidas üleilmne ja sisenõudlus taastuvad. Elavnemist toetab osaliselt ka taasterahastu positiivne mõju ettevõtlusinvesteeringutele. Kuna aga ebakindlus peaks vähenema vaid järk-järgult ning arvestades suurt kasutamata tootmisvõimsust ja muret nõudluse pikemaajaliste suundumuste pärast, hakkavad ettevõtted investeeringuid suurendama tõenäoliselt üksnes aegamisi. See tähendab, et elavnemine hoogustub mõnevõrra alles 2022. aastal. Selle tulemusena peaksid ettevõtlusinvesteeringud euroalal jõudma kriisieelsele tasemele 2022. aasta keskpaigaks.

Mittefinantsettevõtete koguvõlakoormus on 2020. aastal hinnangute kohaselt märkimisväärselt kasvanud ning peaks edaspidi mõõdukalt alanema, jäädes ettevaateperioodi lõpus siiski kriisieelsest tasemest suuremaks. Mittefinantsettevõtete juba niigi suur koguvõlakoormus on 2020. aastal märkimisväärselt kasvanud. Selle põhjuseks on ettevõtete kasumite ulatuslik langus esimesel poolaastal ja sellest tingitud suurem laenuvahendite kasutamine likviidsuspuudujääkide korvamiseks. Lähiajal peaks koguvõlakoormus veelgi tõusma, enne kui hakkab mõõdukalt vähenema, jäädes 2023. aastal siiski selgelt suuremaks kui 2019. aasta lõpus. Ettevõtete võlakoormuse tõus peaks piirama ettevõtlusinvesteeringute kasvu kogu ettevaateperioodil, samal ajal kui ettevõtted võtavad meetmeid oma bilansiolukorra parandamiseks. Sellest hoolimata on ettevõtete brutointressimaksed langenud viimase paari aasta jooksul rekordiliselt madalale tasemele ja peaksid mõne järgmise aasta jooksul üksnes tagasihoidlikult suurenema, leevendades võimalikku muret võla jätkusuutlikkuse pärast.

Impordile avaldunud mõjuga võrreldes peaks pandeemia toime ekspordile olema 2020. aastal ebaproportsionaalne. See viitab netokaubanduse üldjoontes negatiivsele panusele käesoleval aastal ja keskmiselt neutraalsele panusele edaspidi. 2020. aasta esimesel poolel avaldasid tarneahela häired ja väiksem välisnõudlus tõsist mõju niigi nõrgale ekspordile eriti autotööstuses ning masinaehitus- ja keemiasektoris, samal ajal kui turismipiirangud tõid kaasa ekspordi järsu languse majutus- ja transporditeenuste sektoris. Pandeemia ohjeldamiseks võetud eraldusmeetmetega kaasnes ka impordi järsk vähenemine. Samal ajal aga aitasid ekspordile suunatud tööstusharudes kuhjunud nõudlus ja paljude piirangute kaotamine kaasa impordi ja ekspordi jõulisele elavnemisele kolmandas kvartalis. Teenindussektori eksport seisab 2020. aasta neljandas kvartalis silmitsi uute piirangutega, ning ehkki kaubavahetust ei peaks mõjutama pandeemiast tulenevad tehaste sulgemised, pärsib seda jätkuvalt tagasihoidlik lõppnõudlus. Alates 2021. aastast tähendab Brexiti üleminekuperioodi lõpp kahepoolsete kaubandustingimuste halvenemist ELi ja Ühendkuningriigi kui ELi peamise kaubanduspartneri vahel, kuhu suundub 14% euroala ekspordist. Keskpikas perspektiivis pärsib euroala kaubandust pandeemia algusest saati toimunud euro kallinemine, mis on mõjutanud euroala konkurentsivõimet. Selle tulemusena peaksid ekspordi turuosad jääma kuni ettevaateperioodi lõpuni pandeemiaeelse tasemega võrreldes väiksemaks. Netokaubanduse panus SKPsse jääb alates 2021. aastast üsna tagasihoidlikuks ega korva 2020. aasta negatiivset mõju.

Hoolimata tööpuuduse tagasihoidlikust kasvust viimastel kuudel peaks tööturu olukord märkimisväärselt halvenema, enne kui hakkab ettevaateperioodi lõpu poole normaliseeruma. Töötuse määr tõusis 7,6%-lt 2020. aasta teises kvartalis 8,6%-le kolmandas kvartalis, mis on EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaates eeldatust madalam. Kolmanda kvartali väiksem näitaja tulenes peamiselt oodatust palju kiiremast tööhõive kasvust. Siiski oli tööhõive näitaja 2020. aasta kolmandas kvartalis 2,2% madalam kui 2019. aasta neljandas kvartalis. Tööjõu kasv, mis teises kvartalis järsult aeglustus, taastus kolmandas kvartalis osaliselt. Ehkki töökohtade säilitamise kavades osalevate töötajate arv vähenes kolmandas kvartalis märkimisväärselt, peaks selles suundumuses toimuma neljandas kvartalis pööre, arvestades eraldusmeetmete hiljutist karmistamist. Sedamööda, kuidas tööjõu olukord jätkuvalt normaliseerub ja töötajad lahkuvad töökohtade säilitamise kavadest, peaks töötuse määr veelgi tõusma ja kerkima 2021. aastal rekordilise 9,3%ni, enne kui alaneb majanduse elavnedes 2023. aastal 7,5%-le. Selles prognoosis eeldatakse, et suur osa töökoha säilitamise kavades osalevatest töötajatest saab naasta tavapärasele tööle. Ettevaateperioodi lõpuks peaksid töötuse määr ja tööga hõivatud isikute arv olema üldjoontes taastunud 2019. aasta neljandas kvartalis registreeritud tasemel.

Tööviljakuse kasv töötaja kohta peaks 2020. aastal aeglustuma ja seejärel ülejäänud ettevaateperioodil elavnema. Pärast 2020. aasta esimesel poolel toimunud järsust langusest taastumist peaks tööviljakus töötaja kohta neljandas kvartalis taas vähenema. Selle põhjuseks on piiramismeetmete karmistamine ning sellest tulenev töökohtade säilitamise kavade ulatuslikum kasutamine paljudes riikides. 2021. aasta esimesel poolel peaks tööviljakuse kasv töötaja kohta elavnema ning muutuma ülejäänud ettevaateperioodil vähehaaval vaoshoitumaks.

Pandeemia hiljutist taasteket arvestades on SKP reaalkasvu profiili korrigeeritud EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaatega võrreldes lühiajaliselt allapoole. Keskpika aja jooksul peaks see siiski taastuma septembri ettevaate põhiprognoosis eeldatud tasemel, kajastades täiendavaid eelarvestiimuleid, piiramismeetmete kaotamisega kaasnevat jõulisemat elavnemist ja kindlustunde paranemist. SKP reaalkasvu 2020. aasta prognoosi on korrigeeritud ülespoole. See kajastab kolmanda kvartali oodatust palju paremat tulemust, mis korvab täielikult neljanda kvartali prognoosi allapoole korrigeerimise seoses pandeemia taastekkega. 2021. aasta esimese kvartali kasvuprognoosi allapoole korrigeerimine on seotud ka muutusega tehnilises eelduses, mis puudutab Ühendkuningriigi ja ELi vahelisi kaubandussuhteid (vt 1. osa). 2021. aastaks kvartaalses arvestuses prognoositav jõulisem elavnemine, mis on seotud teise laine piiramismeetmete leevendamisega ja ka täiendavate (osaliselt taasterahastust pakutavate) eelarvestiimulitega, ei korva täielikult 2021. aastasse kanduvat väiksemat siirdemõju. 2022. aastal kajastab ülespoole korrigeerimine peamiselt suuremat statistilist siirdemõju, aga ka madalamate pikaajaliste intressimäärade ja madalamate naftahindade teatavat positiivset mõju.

3 Hinnad ja kulud

ÜTHI-inflatsioon peaks kiirenema 2020. aasta 0,2%-lt 2021. aastal 1,0%-le ja 2023. aastal järk-järgult 1,4%-le (vt joonis 2). Inflatsioonitempo hoogustumine 2021. aastal kajastab suurel määral ÜTHI energiahindade inflatsiooni baasefekte, mis on seotud naftahinna järsu langusega COVID-19 üleilmse puhangu alguses, ning endise käibemaksumäära taastamist Saksamaal. 2022. ja 2023. aastal peaks ÜTHI energiahindade inflatsioon olema ligikaudu 1,6% ja avaldama seega tõusumõju koguinflatsioonile. ÜTHI toiduainehindade inflatsioon peaks lühiajaliselt liikuma vastupidises suunas energiainflatsioonile. Pärast COVID-19 puhangust tingitud tõusu 2020. aastal aeglustub inflatsioonitempo esialgu ja hakkab seejärel alates 2022. aasta keskpaigast kiirenema, ulatudes 2023. aastal 1,8 %ni. Koguinflatsiooni eeldatavat järkjärgulist tõusu 1,4%ni 2023. aastal peaksid seega märkimisväärselt toetama ÜTHI volatiilsemad komponendid.

Kokkuvõttes peaks ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) aegamisi hoogustuma 0,7%-lt 2020. aastal 1,2%-le 2023. aastal. Kui välja jätta kaudsete maksude muutuste mõju, viitab see prognoos alusinflatsiooni pikemaajalisemale nõrkusele, mis jätkub 2021. aastal. Alles sama aasta lõpus hakkab alusinflatsioon märgatavalt (ehkki vähehaaval) taas kiirenema. Alusinflatsiooni lühiajaline mõõdukas dünaamika kajastab nõudluse loidust, mis on tingitud sellest, et COVID-19 pandeemiaga seotud piirangud pärsivad majandusaktiivsust ja sissetulekute arengut. Pärssivat mõju peaks vaid osaliselt tasakaalustama hindade ja kulude tõususurve tingituna tarnehäiretest, mille põhjuseks on näiteks tõrked üleilmsete väärtusahelate toimimises ja sotsiaalse distantseerumise meetmed. ÜTHI-inflatsiooni (v.a energia ja toiduained) eeldatav järkjärguline hoogustumine ettevaateperioodi teisel poolel kajastab suurenevat nõudlust majanduse edasise elavnemise taustal. Samal ajal peaks vähenema tõususurve, mis tuleneb pandeemiaga seotud negatiivsetest pakkumispoolsetest mõjudest.

Töökohtade säilitamise kavad toovad kaasa töötaja kohta makstavat hüvitise kasvu suure volatiilsuse, kuid leevendavad majandusaktiivsuse muutuste mõju ettevõtete palgakuludele. Need kavad kaitsevad tööhõivet olukorras, kus töötundide arvu on märkimisväärselt vähendatud, aeglustades töötaja kohta makstava hüvitise aastakasvu. See näitaja peaks alanema 2020. aastal 1,1%, kuid paranema seejärel taas jõuliselt, tõustes 2021. aastal 3,6%. Kui töökohtade säilitamise kavade mõju taandub ja tööturu areng normaliseerub, peaks töötaja kohta makstava hüvitise kasv olema ettevaateperioodi lõpus veidi üle 2,0%, mis on üldjoontes võrreldav pandeemiaeelse tasemega.

Tööjõu ühikukulude kasv kõigub ettevaateperioodil tõenäoliselt tugevasti, ent avaldab kokkuvõttes vaid tagasihoidlikku survet inflatsioonile. Suur kõikumine kajastab peamiselt pigem tööviljakuse kui palkade eeldatavat arengut. Tööviljakuse jõuline kasv 2021. aastal, mil tootmine taastub, ent tööturgudel valitseb endiselt loidus, ja vähem tempokas kasv 2022. aastal peaksid kaasa tooma tööjõu ühikukulude negatiivse kasvu nendel aastatel. Tööjõu ühikukulude kasv peaks muutuma taas positiivseks 2023. aastal. Kumulatiivselt peaks tööjõu ühikukulude aastakasv olema 2020.–2023. aastal veidi kiirem kui 1,0%, avaldades seega euroala hinnainflatsioonile vaid mõõdukat tõususurvet.

Kasumimarginaalid peaksid üldjoontes korvama tööjõu ühikukulude suure kõikumise ettevaateperioodil. Seetõttu peaksid need lähiajal alanema kooskõlas aktiivsuse ja tööviljakuse hoogustumisega ning hakkama seejärel tööjõukulude surve taandudes märgatavalt taastuma. 2020.–2021. aastal moonutavad kasumimarginaalide näitajaid mõnevõrra valitsuste palgatoetuskavad. Ettevaateperioodi lõpu poole peaksid kasumimarginaalid avaldama üldjoontes neutraalset mõju inflatsioonisurvele, mis selleks ajaks peaks tulenema taas peamiselt tööjõukuludest.

Impordihinnad peaksid muutuma samamoodi kui naftahind, tõustes tagasihoidlikult ettevaateperioodi teisel poolel. Impordideflaatori aastakasv peaks liikuma väga negatiivselt tasemelt 2020. aastal mõõdukalt positiivsele tasemele aastatel 2021–2023. Impordihindade positiivne inflatsioonimäär sellel ajavahemikul kajastab toormehindadest tulenevat mõningat hinnatõususurvet, aga ka üldisemat üleilmset hinnadünaamikat maailmamajanduse elavnemise keskkonnas. Seda peaks osaliselt tasakaalustama 2020. aastal toimunud euro vahetuskursi kallinemise pärssiv mõju.

EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaatega võrreldes on 2020. ja 2022. aasta ÜTHI-inflatsiooni prognoosi korrigeeritud allapoole. ÜTHI energiahindade inflatsiooni 2021. aasta prognoosi on korrigeeritud ülespoole ja 2022. aasta prognoosi allapoole, kajastades naftafutuuride hindade arengukõveraga seotud eeldusi. Samamoodi on korrigeeritud ka ÜTHI toiduainehindade inflatsiooni prognoosi. See on seotud 2020. aastal COVID-19 kriisist tulenenud tõusu mõju oodatust hilisema taandumisega. ÜTHI-inflatsiooni (v.a energia ja toiduained) 2020., 2021. ja 2023. aasta prognoosi on korrigeeritud allapoole. Selle põhjuseks on hiljuti laekunud kehvemad näitajad ning inflatsioonisurve hinnangu allapoole korrigeerimine eelmise ettevaate järel seoses suure (ehkki väheneva) loidusega kauba- ja tööturgudel.

4 Eelarveväljavaade

Ulatuslikud eelarvepoliitilised toetusmeetmed on leevendanud COVID-19 kriisi makromajanduslikku mõju 2020. aastal. Eelarvepoliitika kurss^[3] on 2020. aastal hinnangute kohaselt väga ekspansiivne. Seda soodustavad peamiselt kõigis euroala riikides pandeemia ohjeldamiseks võetud erakorralised eelarvepoliitilised meetmed. Euroalal tervikuna moodustavad need meetmed ligikaudu 4½% SKPst, millest enamik on täiendavad kulutused tingituna ettevõtetele ja kodumajapidamistele muu hulgas töökohtade säilitamise kavade raames tehtavatest ülekannetest ja soodustustest. EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaatega võrreldes püsib COVID-19 kriisiga seotud toetuspaketi maht 2020. aastal üldjoontes muutumatuna.

Erakorralised toetusmeetmed peaksid enamasti aeguma 2021. aastal, kuid mõningaid meetmeid on 2020. aasta septembri ettevaatega võrreldes pikendatud. Ühtlasi on riikide 2021. aasta eelarvetes vastu võetud või kavandatud uusi toetuspakette. Tuginedes valitsuste heaks kiidetud või seadusekohastele meetmetele eelarvepoliitiliste eelduste arvutamise kuupäeva seisuga, on enamik pandeemiaga seotud programmidest ajutised (moodustades ligikaudu 3% SKPst) ning aeguvad järk-järgult peamiselt 2021. aastal ja osaliselt ka 2022. aastal. Põhiprognoos sisaldab ELi taasterahastuga seoses võetavaid valitsuste toetusmeetmeid, mille maht ajavahemikul 2021–2023 on igal aastal ligikaudu 0,5% SKPst (st umbes pool taasterahastu paketist aastatel 2021–2026). Samal ajal on aga taasterahastu paketi abil rahastatavate eelarvepoliitiliste toetusmeetmete maht, ajastus ja sisu endiselt ebaselge. Kokkuvõttes osutab 2021. aasta eelarvepoliitika kurss toetusmeetmete kärpimisele, ehkki EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaatega võrreldes vähemal määral.

Euroala eelarvepuudujääk suureneb 2020. aastal tõenäoliselt märgatavalt, alaneb mõnevõrra 2021. aastal ning järsemalt 2022. ja 2023. aastal. Eelarvepuudujäägi suurenemine 2020. aastal on tingitud erakorralistest eelarvemeetmetest ja negatiivsest tsüklilisest komponendist, mis kajastab makromajanduslike tingimuste halvenemist. Eelearvepuudujäägi vähenemine 2021. aastal on aga peamiselt seotud erakorraliste eelarvemeetmete osalise aegumisega, ehkki tsükliline komponent taastub üksnes veidi. Eelarvetasakaalu ulatuslikum paranemine 2022. aastal tuleneb soodsamast tsüklilisest komponendist ja toetusmeetmete edasisest aegumisest. 2023. aastal peaks eelarvetasakaal üldjoontes neutraalse eelarvepoliitilise kursi ja paremate tsükliliste tingimuste toel veelgi paranema ja olema –3% SKPst.

Euroala võlasuhe peaks 2020. aastal suurenema, kerkima 2021. aastal rekordiliselt kõrge tasemeni ning alanema mõnevõrra 2022. ja 2023. aastal. Võlakoormuse suur tõus 2020. aastal on tingitud võlga suurendavast intressimäärade ja majanduskasvu vahest (lumepalliefekt) ning ulatuslikust esmasest puudujäägist. Võlakoormus kerkib tõenäoliselt peaaegu 100%ni SKPst 2021. aastal, mil esmasest puudujäägist tulenev negatiivne mõju on suurem kui lumepalliefektist tingitud soodne mõju. Sellele järgnev vähene alanemine tuleneb peamiselt kasvu-/intressimäärade positiivsest vahest majandustegevuse taastumise keskkonnas, mis korvab täielikult püsiva esmase puudujäägi mõju. EKP ekspertide 2020. aasta septembri ettevaatega võrreldes on euroala eelarvetasakaalu ja võlakoormuse suhtarve korrigeeritud 2022. aastaks allapoole. See on üldjoontes kooskõlas korrigeerimistega, mida on tehtud seoses kaalutletud meetmete, tsükliliste tingimuste ja intressimaksetega.